Toit ja tema väärtuslikkus

28. novembril 2023 võttis Euroopa Komisjon vastu rakendusmääruse, millega pikendatakse glüfosaadi kasutamist järgnevaks 10 aastaks. 2017. aastal oli antud sellele herbitsiidile vaid viieaastane kasutusloa pikendus.

Meie kõigi jaoks on söömine tõenäoliselt sedavõrd rutiinne ja iseenesest mõistetav tegevus, et enamike toidukordade juures ei hakata põhjalikult analüüsima, mis täpselt seedetrakti kaudu organismi satub. Loomulikult on „tervislik toitumine“ üldteada käibefraas ning enamik inimesi püüabki tõepoolest ka igapäevarutiinis tervislikult toituda, kuid tervislik ei pruugi alati olla nii tervislik, kui eeldame. Miks? Üks asi on toidu toitaineline koostis, hoopis teine asi aga mitmesuguse ained, mida toit võib sisaldada ning mille olemasolu pigem vähendab toidu tervislikkust.

Toit võib sisaldada mitmeid toidu töötlemisel kasutatavaid lisaaineid, millest kaugeltki mitte kõik ei muuda toitu tervislikumaks, aga paraku ka taimekaitsevahendite jääke. Üks taimekaitsevahenditest, mille kasutamise lubatavuse ümber on olnud kogu maailmas viimastel aastatel tõsine poleemika, on põldudel umbrohu tõrjeks kasutatav glüfosaat.

Mis on glüfosaat ja milleks seda kasutatakse?

Glüfosaat on aminohappe glütsiini fosfoonrühma sisaldav derivaat. Umbrohumürgina toimib see aine hästi lihtsustatult öeldes nii, et peetub kogu taimne valgusüntees. Glüfosaat on maailmas enim kasutatav umbrohutõrjevahend. Eestis müüdi aastal 2022 põllumajanduslikuks kasutamiseks statistikaameti andmetel 269 199,12 kg glüfosaati.

Glüfosaati kastatakse nii umbrohutõrjeks kui ka nn mugavuskemikaalina teraviljapõldude pritsimiseks vahetult enne saagi koristamist, et kiirendada ja ühtlustada vilja valmimist. Viimati nimetatud kasutusviis on Eestis alates 2018. aastast keelatud.

Miks on glüfosaat toidus kahjulik?

Glüfosaadi kahjulikke omadusi kinnitavad paljud teadusuuringud. Väga põhjalikult on glüfosaadi omadustest kirjutanud professor Ülo Niinemets 23.11.2018 ajalehes Sirp. Alljärgnevalt lühikokkuvõte artiklis välja toodud probleemidest.

Glüfosaat on hape, seetõttu taimed omastavad seda halvasti. Omastavuse parandamiseks kasutatakse glüfosaati mõne soolana, mida taimed omastavad paremini, paraku satub see palju suuremas koguses ka mittesihtorganismidesse. Toksilisuse uuringud on tehtud reeglina puhta glüfosaadiga, mis ei peegelda tegelikku olukorda. Tegelike toimeainetega tehtud teste ei nõuta ainete turuletoomisel.
Peale glüfosaatse toimeaine sisaldavad kõik turul olevad glüfosaatsed herbitsiidid muid komponente, eelkõige pindpinevust vähendavaid surfaktante, mis sama väliskontsentratsiooni korral suurendavad toimeaine imendumist ja võimendavad sellega toksilise aine kontsentratsiooni raku sees. Surfaktandid võivad mittesihtorganismidele olla veelgi toksilisemad kui toimeaine glüfosaat ise. Mõned surfaktandid on toksilisuse tõttu tänaseks ELis keelatud.
Glüfosaati on reklaamitud kui keskkonnale ja inimesele täiesti ohutut kemikaali. Kahjuks püsib glüfosaat keskkonnas kauem, kui tootjad algul väitsid (20–40 päeva asemel tihti 10–150 päeva ja teatud tingimustes isegi üle 250 päeva), ta võib akumuleeruda mullaosakestele ja veekogude põhjas setetesse. Glüfosaadi eluiga mullas pikeneb, kui glüfosaat kantakse mulda taimejäänustega (taimede poolt omastatud glüfosaat näiteks taimejäänuste maasse kündmisega). Glüfosaadi jääke leitakse järjest sagedamini pinnase- ja põhjaveest ning isegi müügiks villitud pudeliveest. Samuti on glüfosaadijääkide leidude esinemissagedus suurenenud põllumajandussaadustest, nii taimsetest kui loomsetest, aga ka inimeste uriinist.
Kuigi glüfosaat on taimemürk, on uuringud näidanud, et glüfosaat on mittespetsiifiliselt toksiline ka kõigile teistele elusorganismidele. Glüfosaat mõjutab otseselt loomade ja inimeste soolestiku bakterifloorat ja seda isegi ohutuks peetavate glüfosaadi kontsentratsioonide juures. Bakterifloora muutus võib raskendada näiteks vitamiinide omastamist, bakterite sünteesitud aminohapete kättesaadavust, muuta immuunsüsteemi toimimist ja suurendada tõvestavate bakterite virulentsust. Glüfosaat kahandab ka mullabakterite arvukust, mõjutab eri funktsioonidega bakterigruppide vahekordi ja vähendab sellega.

On näidatud, et glüfosaat võib vähendada mitmete maksaensüümide aktiivsust, kahandades sellega maksa võimet teiste toksiliste kemikaalide kahjutustamiseks ning võib viia mittealkohoolse rasvmaksa väljaarenemiseni, mida omakorda seostatakse diabeedi ja vähiga.
märtsil 2015 lisas Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) juures asuv Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur (IARC) glüfosaadi vähki tõenäoliselt tekitavate ühendite loetellu (klassifikatsioon 2A). Sellele klassifikatsioonile vaidlevad tootjad ägedalt vastu, väites, et glüfosaadi vähki tekitava toime kohta puuduvad tõendid. Euroopa Toiduohutuse Amet (EFSA) jõudis ELi glüfosaadi kasutusloa pikendamise menetluses tootjatega sarnasele järeldusele. Läbipaistmatuse ja tootjate lobitöö tõttu on seda järeldust väga laialdaselt kritiseerinud sõltumatud teadlased.
Keskkonnast ning loomade ja inimorganismist leitud glüfosaadijääkide kontsentratsioone on tootjate esindajad ja mõningad „sõltumatud“ uurijad nimetanud tähtsusetuks, keskkonnale ja inimorganismile mitte mingisugust mõju avaldavaks. Keskkonna- ja inimmõjude analüüsi juures on kõige olulisem akuutset toksilisust põhjustav glüfosaadi kontsentratsioon. Kui see on piisavalt kõrge, ei olegi meil vaja muretseda. Teisalt on suured akuutsed kontsentratsioonid pigem haruldased. Samavõrra kui kontsentratsioon, on kriitiline ka toimeaeg, sest pikaajalise kroonilise kokkupuute korral võib olla mõju ka väikesel kontsentratsioonil. Kirjanduse analüüs näitab, et eri uuringute glüfosaadi toksilisuse hinnangud varieeruvad suurtes piirides samade organismide ja katsetingimuste korral.

Nagu ülalpool mainitud, tuleneb üks osa sellest varieeruvusest otseselt glüfosaadi eri formuleeringute kasutamisest. Uuringud, mis on tehtud puhta glüfosaadiga, ei ole relevantsed, kuna seda glüfosaatsetes herbitsiidides ei kasutata. Samuti erinevad eri pikkusega uuringute tulemused ja seni on veel väga vähe andmeid glüfosaadi väikese kontsentratsiooni pikaajalisest mõjust. Varieeruvuse taustal on andmete interpretatsioonis siiski kõige sügavam lõhe tööstuse esindajate – täielik, agressiivne eitus – ja sõltumatute teadlaste võimalike keskkonna- ja terviseprobleemide möönmise vahel. Vett sogab veel see, et korporatiivse ja sõltumatu teaduse vahel ei ole asjatundjatel tihti võimalik vahet teha. Hiljuti lahvatanud skandaalide valguses on ilmnenud, et mõnegi „sõltumatu“ teadusuuringu on teinud tootjate variisikud.

Glüfosaat on ainult üks taimekasvatuses kasutatav aine, mille jäägid võivad inimorganismi sattuda tarbijast sõltumatutel asjaoludel. Nii taime- kui loomakasvatuses ning toidutööstuses kasutatakse aga paljusid aineid, mille jäägid samamoodi organismi satuvad ning mille väikeses kontsentratsioonis, kuid pikaajalist mõju ei ole või on väga vähe uuritud.

Kui otsustatakse lõpetada taoliste kemikaalide kasutusluba, peame arvestama asjaoluga, et pinnase reostatuse tõttu satuvad nad meie toidulauale veel aastakümneid. Ainus võimalus tervisliku toidu saamiseks on nii toidutootja kui tarbija teadlikkus ja järjest suurenev nõudlikkus!

Mürgitamisele rajatud toidutootmine ei ole jätkusuutlik!