Lugupeetud Riigikogu liige, Õiguskantsler ja EV Valitsus
2022. aastal alustas Maailma terviseorganisatsioon (edaspidi WHO) läbirääkimisi rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatuste (edaspidi IHR muudatused) ja pandeemialepingu (WHO CA+)2,3 üle. Antud dokumentide heakskiitmine suurendaks oluliselt WHO kontrolli liikmesriikide rahvatervisega seotud küsimuste üle ja võtab ära riigi enda otsustamisvõimalused.
Lühendid:
IHR muudatused – rahvusvahelised tervise-eeskirjade (2005) muudatused (ingl. k. proposed amendments to the International Health Regulations (2005))
Pandeemialeping ehk WHO CA+ – Maailma terviseorganisatsiooni konventsioon, leping või muu rahvusvaheline dokument pandeemiate ennetamise, valmisoleku ja reageerimise kohta (ingl. k. WHO convention, agreement or other international instrument on pandemic prevention, preparedness and
response (WHO CA+))
PHEIC – rahvusvahelise tähtsusega rahvatervise hädaolukord (ingl. k. Public Health Emergency of International Concern)
Liikmesriikide jurisdiktsiooni puudutavad probleemsed ettepanekud rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (IHR) muudatustes1 on peamiselt järgmised:
1. Artikli 13A kohaselt muutuvad artiklite 15 ja 16 alusel käsitletud ajutised ja püsivad soovitused kohustuslikuks; artikli 13A lõige 7 kohaselt tekib WHO-l volitus riike juhendada. Muudatused artiklis 42 viitavad sellele, et kavandatav muudatusettepanek, mis sisaldab viidet ajutistele ja kehtivatele soovitustele, muudab nende soovituste kohaldamise kohustuslikuks (artikkel 13A; artikkel 42).
2. Erinevad muudatused laiendaksid oluliselt WHO peadirektori volitusi. Näiteks artikli 15 muudatus võimaldaks peadirektoril anda soovitusi mitte ainult tema poolt välja kuulutatud PHEICi ajal, vaid kõigis olukordades, mis tema hinnangul võivad selliseks saada. Artikli 42 täiendus sätestab muuhulgas, et WHO meetmete, nagu peadirektori juhenditegi puhul, tuleb mitte ainult „täitmisega koheselt alustada ja kõigi osalevate riikide poolt viivitamatult täide viia“, vaid „osalevad riigid rakendavad ka meetmeid, et tagada oma territooriumil tegutsevate mitteriiklike organisatsioonide poolt selliste meetmete järgimine“ (artikkel 15; artikkel 42).
3. IHRi artikkel 18 sisaldab mittetäielikku loetelu meetmetest, mida WHO võib osalisriikidele muuta kohustuslikuks. See nimekiri sisaldab muu hulgas arstliku läbivaatuse nõudmist, arstlike läbivaatuste ja laboratoorsete analüüside tõendite läbivaatamist, vaktsineerimise või muu profülaktika nõudmist, vaktsineerimise või muu profülaktika tõendite läbivaatamist, isikute rahvatervise jälgimist, karantiini või muid tervishoiumeetmeid ja rakendada isoleerimist või ravi (artikkel 18).
4. WHO erakorralisele komiteele antakse volitused tühistada liikmesriikide tehtud terviseohutuse otsused (artikkel 43).
5. Liikmesriigid kohustuvad eraldama raha rahvusvahelisele rahastamismehhanismile, tuvastama rahvatervist ähvardavaid ohte ja edendama tervishoiutoodete kättesaadavust (artikli 44 lõige 1).
6. Muudatusettepanekud sisaldavad rahvusvaheliste tervise-eeskirjade juhtpõhimõtete artikli nr 3 muutmist: maha on kriipsutatud väärikuse, inimõiguste ja põhivabaduste täielik austamine ning see on asendatud võrdsust, kaasatust ja sidusust taotlevate muudatustega (artikkel 3).
7. Liikmesriikidel tekiks kohustus piirata teabe edastamist meedias, sotsiaalmeedias ja muudes suhtluskanalites vastavalt WHO poolt määratletud suunistele. Sisse viidud muudatused kutsuvad üles „tõkestama vale- ja ebausaldusväärse teabe levitamist” ja tugevdama WHO-d ülemaailmsel tasandil, et võidelda „valeinformatsiooni ja desinformatsiooni vastu”. WHO-l oleks kohustus „kontrollida teavet, mis pärineb muudest allikatest kui osalevatest riikidest” (artikkel 44 lõige 1 punkt h; lisa 1 uus lõige 5 punkt g, uus lõige 7 punkt e).
8. Muudatusettepanekud artiklis 23, mis puudutavad (digitaalsete) tervisetõendite või asukoha määramise vormide kasutamist kontrolli ja järelevalve jaoks, ei ole tehtud mitte ainult rahvusvaheliste tervisehädaolukordade jaoks, vaid antud artiklis käsitleb üldisi tervishoiumeetmeid nii (sihtkohta) saabumisel kui ka lahkumisel. See artikkel kehtib kõigi olukordade, mitte ainult rahvusvaheliste hädaolukordade (PHEIC) kohta. Artikli 23 kohta esitatud muudatused hõlmavad näiteks “lõiget 6, mis lisab konkreetse viite reisijate asukoha määramise vormidele osana dokumentidest, mida võidakse nõuda, ja eelistab, et need oleksid digitaalses vormingus” (artikkel 23).
9. WHO-le antaks volitused hallata liikmesriikide tervishoiutoodete tootmist ja jaotamist kriiside ajal. WHO saaks voli määrata, millised tooted on vajalikud rahvusvahelisi probleeme tekitavatele rahvatervise hädaolukordadele reageerimiseks. WHO taotlusel tagaksid osalevad riigid, et nende territooriumil olevad tootjad tarnivad WHO-le või teistele osalisriikidele nõutud koguse tervisetooteid õigeaegselt WHO juhiste kohaselt, et tagada
tervisekaitsevahendite jaotuskava tõhus rakendamine (artikkel 13A).
10. Muudatus artikli 13 lõikele 3 seab osalisriigile kohustuse esitada WHO-le abipakkumise tagasilükkamise põhjendus 48 tunni jooksul abipakkumise saabumise hetkest ehk osalisriikidest saaksid pealesunnitud pakkumiste saajad, millega kaasneb kohustus keeldumist põhjendada. Vastamise tähtaeg on ebarealistlik. Uues lisas, jaotises „Koostöökohustused” on kirjas: „Osalisriigid võivad taotleda koostööd või abi WHO-lt või teistelt osalisriikidelt. WHO ja osalisriigid, kellele sellised taotlused on adresseeritud, on kohustatud sellele taotlusele viivitamatult vastama ning osutama nõutud koostööd ja abi. Mis tahes suutmatusest sellist koostööd ja abi pakkuda, teatatakse taotluse esitanud riikidele ja WHO-le koos põhjustega (artikkel 13 lõige 3).
11. Pakutud muudatuste hulgas artikli 44 lõigetes 1 ja 2 ning lisa 1 osades A ja B seatakse riikidele kohustus jagada WHO-le teavet patogeenide geneetilise järjestuse andmete osas ning kehtestatakse WHO-le kohustus jagada saadud teavet kõigi osalisriikidega p a t o g e e n i d e uuringute ja riskianalüüsi eesmärkidel (artikkel 44 lõige 1 ja 2; lisa 1 osa A ja osa B).
Täiendav pandeemialeping, kui see vastu võetakse, tagab WHO osalisriikide juurdepääsu patogeenidele ja eeliste jagamise süsteemile (PABS-süsteem), põhjustades bioohutuse ja muid turvaprobleeme. PABS-süsteemi käsitletakse täpsemalt käesoleva dokumendi jaotises „Pandeemialeping“ (WHO CA+).
